Arvamuslugu: Kas oleks pidanud jätkama Rüütliga või Rüütlita?

Peale oktoobri keskel lõppenud jalgpalli MM-valikturniiri,  kus Eesti jalgpallikoondis saavutas oma valikgrupis Andorra ees ning Hollandi, Rumeenia, Ungari ja Türgi järel kesise seitsme punktiga kehvavõitu viienda koha, tekkis õhku küsimus, kas oleks aeg välja vahetada viimased kuus aastat koondisetüüri juures olnud  Tarmo Rüütli. Rüütli, kelle käe all on Eesti jalgpallikoondis viimastel aastatel teinud mänguliselt suure hüppe, on paljude jalgpalliga seotud inimeste meelest end ammendanud ning vajaks välja vahetamist, kuid leidub ka spetsialiste, kes ütlevad, et praegune loots peaks siiski jätkama ka edaspidi koondise eesotsas.

Tarmo Rüütli määrati Eesti Jalgpalli Liidu poolt Eesti jalgpalli A-koondise peatreeneriks 2008. aasta jaanuaris. Kõik jalgpallihuvilised nõustuvad, et sellest hetkest muutus jalgpallikoondise käekiri suuresti ning eestlaste mäng muutus järjest nauditavamaks, mida kinnitasid ka tulemused, mis ei tulnud küll otsekohe, kuid siiski paranesid aegamisi. Eesti jalgpallikoondise ning Tarmo Rüütli jaoks oli vaieldamatult tipphetk aastal 2011, kui kirjutati end ajalukku ning jõuti Euroopa meistrivõistluste valikturniiri play-offi, kus kahjuks tuli Iirimaa paremust tunnistada. Sellest hetkest alates on koondise mäng vaikselt jõudnud taaskord allakäigutrepile, kui mõned üksikud sähvatused välja arvata. Siit tekkiski küsimus, kas Tarmo Rüütli on jäänud liiga kauaks Eesti jalgpallikoondist dirigeerima ja eesti jalgpallil oleks vaja muutust?

Kas Rüütli juhendatavas jalgpallikoondises mängivad mehed hakkasid end liiga mugavalt tundma? Tundub, et nii see oli.  Võib väita, et põhimõtteliselt alati oli koondisekutse samadele meestele kenasti garanteeritud. Selline olukord paneb võib-olla mängijaid vähem pingutama või siis hoopis neid, kes kutset ei saa, loobumisele mõtlema. Nii mõnigi mängija praegusest koondise koosseisust vajaks vaikselt välja vahetamist. Nad tunnevad end juba seal liiga mugavalt ning teavad, et ei pea pingutama ülemäära, et saada ka järgmine kord kutse rahvuskoondisesse.

Palju on räägitud sellest, kuidas Eesti jalgpallikoondis on nagu suur pere. Rüütli oli mängijatega nagu sõber ning samamoodi ka ülejäänud personal. Loomulikult on meeldiv, kui on kokku saanud selline kollektiiv, kus kõik on sõbrad ning käituvad kui suur pere, kuid peatreener võiks ikkagi olla pigem autoriteet kui sõber. Sellises sõbralikus õhkkonnas, kus peatreener noomib harva, hakkavad mängijad end liiga hästi tundma ning ei viitsita üleliia pingutada, sest teatakse, et nagunii mingit karistust või noomitust ei järgne.

Viimastel aastatel on oma võimaluse jalgpalli A-koondise juures saanud mõned vähesed noormängijad, mis on positiivne. Kuid noori võiks võimalusel veelgi kaasata. Nimesid nimetamata tuleks, nagu eespool mainitud, mõned üksikud mängijad, kes Tarmo Rüütli südamesse sügavale on juurdunud, kindlasti nooremate vastu välja vahetada. Noortes mängijates sütitakse A-koondise kutsega entusiasmi ning sportlikku hasarti, mis kindlasti tuleb rahvuskoondisele kasuks. Rüütli kahjuks väga palju noormängijaid oma meeskonda ei kaasanud ning kutsus tavaliselt kokku oma vana hea mõnusa kollektiivi, kaasates sinna ka need, keda võiks rahulikult asendada nii mõnegi noorema mehega.

Nüüdseks on selge, et Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ei tegutsenud nii, nagu ta tegi seda aastal 2011 ning ei pikendanud pikaaegse jalgpallikoondise peatreeneri Tarmo Rüütliga lepingut. Kas ta siiski oleks pidanud pikendama, selle üle võib vaielda pikalt, sest kindlasti leiab kõigele negatiivsele ka palju positiivset. Paljud arvavad, et muutust on vaja, kui soovitakse, et sinisärklased hakkaksid uuesti rohkem võite ja valikmängudelt väärtuslikke punkte koju tooma, kuid leidub ka neid, kes usuvad siiani, et paljuarmastatud Rüütli oleks olnud võimeline mehed uuesti mängima panema ja suurtelt jalgpalliriikidelt skalpe võtma. 

Tarmo Rüütli ja Aivar Pohlak
Foto: Mati Hiis / Õhtuleht