Esmaspäeval, 9. detsembril, pidas Eesti Olümpiakomitee 90. sünnipäeva,
kus lisaks kõigele toredale, räägiti ka Eesti sporti tabanud valusatest
hoopidest, mida jagasid nii riik kui ka kohalikud omavalitsused.
Esimeseks hoobiks on olukord, kus maksuamet soovib
keelustada stipendiumide maksmise ning ei riik ega EOK pole sellisele
probleemile adekvaatset lahendust leidnud. Seni võis treeneritele ja
sportlastele töötasu asemel stipendiumi maksmist pidada üheks riigipoolseks
spordi rahastamise hoovaks. Nüüd on aga maksuamet kinnitanud, et sellist
süsteemi kasutada ei saa ning stipendiumide maksmine kuulutatakse
ebaseaduslikuks ja nende pealt nõutakse maksude tasumist. Kust aga peaksid
saama spordiklubid raha, et maksta treeneritele palka ja lisaks ka makse?
Teiseks hoobiks on valitsuse seisukoht, et saavutussport
pole riigi asi ja tiitlivõistluste medalitel pole riigi mõttes tähtsust. Senini
polnud riigiettevõtetepoolses spordi sponsoreerimises midagi kriminaalset, kuid
näiteks Tallinna Sadama toetusest jäi Eesti sport EOK presidendi ja Tallinna
Sadama nõukogu esimehe Neinar Seli ning majandusminister Juhan Partsi kempluse
tagajärjel ilma. Parti eestvedamisel on riigiettevõtete kraanid spordi jaoks
üldse kinni keeratud, kuigi seadus lubab riigiettevõtetele kasumi arvelt spordi
sponsoreerimist.
Kolmandaks on asjaolu, et riik paneb uuest aastast
tiitlivõistlustel medaleid võitnud sportlaste premeerimise EOK õlule ning
premeerimiseks eraldatakse 200 00 eurot. Viimastel aastatel pole eestlased küll
väga palju medaleid koju toonud ning sellest summast on piisanud, kuid mis saab
siis, kui on väga hea aasta ja medaleid tuleb rohkem?
Neljas hoop seisneb selles, et kohalikud omavalitused
kehtestavad seaduseid, mille tagajärjel peavad spordiklubid oma hindasid
tõstma. Selline suur hinnatõus tekitab probleeme eelkõige lastega tegelevates
spordiklubides. See, kuidas klubid, kes on kehtestanud laste treeningute
kuutasu terveks hooajaks, vajaliku raha leiavad, pole linnaisade ja riigi asi.
Allikad: